Skeptikust Usuandjaks
Täna tahan teiega jagada lugu ühest kellast, mis mu kellakogemuse täiega ümber pööras. Pole kunagi erilist huvi tundnud Timex vastu – kuidagi tundus lihtne ja labane, midagi, mida minu stiil kuidagi ei võtnud. Kõik muud kellad olid kas liiga kalli näoga või siis ülimalt raskekaalulised ja ebamugavad. Mul oli pilt ees, et kell peab olema midagi väga uhket, muidu pole mõtet. Oi, kuidas ma eksisin! Siis tuli mu hea sõber ja vaidlematu kaaslaskellakuular. Ta ei lasknud lihtsalt üle minnes kiita oma Timex Expedition’it, vaid peaaegu et sunnivalitses seda mulle paariks päevaks laenama. “Sa pead lihtsalt proovima!” oli ta kindel. “Pole mingit luksust, aga kuule, see teeb kõik, mis ta lubab, ja teeb seda imekiiresti ja ilusti. Ja kestab! Ma tean sind nii hästi, see on sinu asi.” Mida ma ütlesin? Nojah, nõustusin vastumeelselt. Mis pahaks võis minna?
Päriselu Katseplats: Metsavahel
Selle esimene päris proovilepanek oli eelmine nädalavahetusel metsatalus. Meeldetuletuseks: ma pole just see tiib, kes kella eest hoolitseb. Äratuskell, kellatuna peopäeval? Jah, minu jaoks need olid täiesti erinevad universumid! Oli palav, tolmune, niiskus oli läbimärjaks teinud kõik – ja minu uus, hästi kallis kell jäi kodusse seifimajja. Ning siis ma mäletasin: seljas on see Timex Expedition, mille sõber mulle peale surus. Tuli tunnistada, et see istus ülihästi randmel. Pole liiga raske, pole liiga kohmakas. Mu rõivastega segunes ta hästi ära ja tekitas koheselt päris mugava tunde. See oli nagu teine nahk: mul ei tulnud korraks mõttesse, et peaksin seda maha võtma. Pealegi oli ta kuidagi tundmatult elegantne oma lihtsusega ja loorberirohelise ribaga. Vähe oli aimu, et see kell oli veel oma suurimat eksamit andmas.
Matusepikkune “Oh ei!” hetk
Nii siis: otsustasime oma teed pikendada ja jõuda üle väikese ojakese. Väike? Nojah, võib-olla oli natuke rohkem kui väike. Mul polnud veel aega jalgrattariietust välja vahetada. Kukkusin niimoodi sisse, et vaata maailm! Vesi voolas üle minu, plärtsatas kella ja kõik muu kaasa. Pane mind kummadki silmad ette: olin kindel, et selle laenuasjaga on nüüd asi kuri. Nii juhtus kord minu “väga kallima” kellaga. Expedition oli aga nokam ja tule ütle – pärast pühkimist oli see puhas nagu enne! Mitme meetri kõrgusele kõverdatud käega võtsin ta kontrolli alla – töötas nagu uus. Kellaaukudest võttis ainult veidike niiskust välja, aga võtmed olid täiesti selged ja tiksus endiselt kindlalt. Mina olin kahe käega põranda peal ja vahvasin seda kella nagu mingit imeluksust. Kuidas? Ei osanud isegi öelda, kas mul oli kahju või lihtsalt imekspanu. Lõpuks hakkasid mu huuled naeratama. Tõde lööb alati läbi. Seda väidet pidi kord uskuma: see kell onvastupidav, tõepoolest!
Koduste Võlgade Küsimus
Pärast seda ekstreememat katset, kus olin täiega läbi märg, läksin koju ja pidin veel keedutopsi pesema. Kujutage ette, kas mees, kes varem oma kalleid kellasid pesuveski ligidalegi ei lasknud, peseb kohe lauale toodud Expedition sooja vee ja seebiga? See polnud probleem. Teadsin küll, et kella vastupidavus oli tõestatud. Mis siis veel? Pärast rasket päeva olin kuidagi väsinud ja segi ajanud, kell oli siiski täpne. Ja värvikindlus? Ärge isegi küsige! Iga kell siin näeb välja sama värske kui esimesel päeval. Võin öelda, et see oli esimene kell, mille käsitlust ei kartnud kohutavalt ära rikkuda. Teistele kelladele tuleb iga kord järele mõelda – tänaval vihma tuleku korral pead käe taskusse tõmbama! Sellega? Sa võid teha mida tahad, midagiei juhtu. Veekindlus on lihtsalt fantastiline. See muutis suhtumist kelladesse põhimõtteliselt. Muud kellad nõuavad hooldust, see aga teeb töö ära iseenda eest. Ma ei kartnud kui kurat kuradi – see sõna sobib siin perfektselt.
Laupäevapäevade Avastus
Kuna algkogemus oli nii lootustandev, hakkasin vaikselt huvituma – kas Timex pakub midagi veel? Tahtsin midagi natuke kergemat, lõbusamat igapäevaseks kandmiseks. Ma olen selle kallal töötanud… Siis sattusin kogemata silma Timex Weekender’ile. Ütleme nii, et mu vahelejäänud süda kargas natuke ette. Tüüpiline igapäevakell: lihtne disain, aga nii eriline värv. Mu endine kell oli nii nukker ja igav, nagu kellegi vanaema kell. See aga nägi välja täpselt nii rõõmus ja avatud nagu minu laupäevad ise! Ta on imeliselt kerge ning see paistab läbi riiete ka. Vahet pole, kas kanda trikoot või pluusi – see sobib igale värvi- ja mustrikombinatsioonile. Pealegi oskab ta võluda nii suve kui talvega – minu jaoks tähendab see palju, sest talv kestab ikka kohutavalt kaua. Tunnen end sellega nii mugavalt! Välimus on lihtsalt universaalne. Teeksin veel midagi: vahetasin juhi kiirelt välja, et sobituks riiete tooniga. Seda oli võimalik teha silmade pilguga! Vahtsin peeglisse ja teadsin: see on minu jaoks loodud. Seda värvi võin ma kanda igal pool – koolis, puhkuse peal, trennil, isegi vanemate juures külas.
Iga Nädalavahetus uus Eriala
Ja kuidas see igapäeval läheb? Weekender sai mu uueks parimaks sõbraks taaskäidud äripidudel ja kontorilaadsetes ruumides. Tema valge esiklaas on nii selge ja loetav et ma ei pea mitte kunagi küünarnukki välja sirutama, et aega teada saada. Kella näolaua ees? Siin on kõik selgelt näha! Kui vahel tuleb vaja kiiresti tundi kontrollida, pole vaja kella välja uurida põhjalikumalt. Vaatan pealiskaudselt – ja tean kohe, mis kell on. See rahustab mu närve. Lisaks on tundmisvõime muutunud suurepäraseks. Keegi ei vaata seda kui “tavalist” kella. Olen saanud mitu komplimenti selle kohta, eriti nendel päevadel, kus kannan ta sinisena või rohelisena. Imetlemine tuleb ka küsitult – mis kell see on? Siis ma alati vastan uhkelt, et see on Timex Weekender! Näed, mu sõbral oli õigus. Ma ei võtnud algul kuulda, aga nüüd arvan, et see on parim otsus, mille teinud olen. Ta sobib ideaalselt nii pikaajalisele jalutuskäigule kui lähituleku kontoripäevaks.
Miks Tõesti Hea Hind?
Mingil hetkel hakkasin siiski süvenevalt vaatlema – kas Timex ei ole liiga lihtne? Nii mõnigi kord istusin ja proovisin oma kella käsikaudu käega keerata. Kui palju maksab tõesti nende kella hinnaline vastavus? Ütlen ausalt: olin veendunud, et ma ei leia ühtegi asja, millega arvestada. Ei tea mis lõksu ka varjatud? Ma ei teadnud, kuidas Timex saab oma kellad nii kõrgele kvaliteedile kombineerida ilma müügilist taset lõhkumata? See tekitab kiirelt küsimusi. Terve aja eeldasin, et hinnad hakkavad nagu mõni viirastus taevast alla sadama. Ja siis nägin tegelikke summasid! Ma peaaegu et ei usuks ära. Minu vana kell maksis neli korda rohkem. Expedition oli vähem kui 100 eurot?! Mitu korda läksin üle hinna veendumaks. See oli mu jaoks täiesti uskumatu. Kui varem ütlesin, et kell peaks olema kallis, siis nüüd mu meelest on kallis see, millel ei ole koostööd oma hinnaga. Kui kell väärtusega on ja veel säästab raha – milleks see edasi oodata?
Mu Kellakapp ei tunne Mind
Nüüd istun siin laua taga ja vaatan oma kahte uut kella. Kas mul on neid praegu liiga palju? Aitab kah. Küll aga tean, et mu kellaaed on muutumas. On selge, et need kaks Timex’i mu kogusse sobituvad ideaalselt. Vana kell vist saab koha teise järgu peale. Igat moodi! Pole midagi karta – ta ei lähe kuhugi kaduma. Äkki nagu kallis ajalooline mälestus. Nüüd ootan aga värisedes sügist vihma, et saaksin oma Expeditioniga jälle lagedale minna. Kõnnime veel selle ojakeseni – jällegi üks ekspeditsioon. Selge, ilma tema seljata ei teeks seda kunagi. Ta on tugev ja stiilne. Kui keegi küsib – “Mis kell sul seal varbas on?” – siis nüüd ma tean täpselt, mida öelda: “Vaadake! See on Timex Expedition. Ja kui te tahate veel midagi muud – näete mu üleval käel Timex Weekenderit.” Uskuge mind, see kõlab kuradi lahe! Kuigi, kui te ausalt tahate teada, siis peamine asi pole mitte see, mis ma riietuses olen. Peamine asi on, et ma tunnen end nende kelladega nii kindlalt ja lõdvalt. See muutis kõik!